Kes on taks?

Takse nähakse erinevatest perspektiividest- kelle jaoks armas lontkõrv, mõne inimese arvates ülitaibukas vandersell, osadele asendamatu jahipartner ent vahel hoopis agressiivne murdjakoer ja kisakõri. Tõttöelda on taks kõike seda. Kõik oleneb vaatenurgast. 

Takside välimuse mitmekülgsusest annab tunnistust juba see, et selle ühe tõu sees on tegelikult 9 tõugu ehk täpsemalt tõu variatsiooni. Iga taksihuviline saab valida endale sobiliku karvatüübi, lühikese-, pika- või karmikarvalise, ning igast karvatüübist omakorda endale meelepärase suuruse- standard-, kääbus- või küülikutaksi. 

Karvatüüp on kõige ilmselgem erinevus. Lühikarvaline taks on üle keha lühikese liibuva karvaga ning enamasti tutvustamist ei vaja. Enamikule on tuttav ka pikakarvaline taks kelle nägu on küll sile ent kere ehib sile aluskarvaga pikk karv. Meil vähem levinud on karmikarvalised taksid, kelle traatjas aluskarvaga kasukas on kehal küll lühike kuid moodustab koonul habeme ning selgelt väljendunud kulmud.  

Suuruste vahet tehakse taksidel erinevalt teistest tõugudes rinnakorvi ümbermõõdu järgi ning ülempiiri seatakse kaaluga. Küülikutaks on rinnaümbermõõdult kuni 30 cm, kääbustaks 30-35 cm ning standardtaks on rinnaümbermõõdult suurem, kui 35 cm ning kaalu poolest umbes 9 kg. 

Taksi välimus ei ole kujunenud selliseks, nagu ta on, juhuslikult või esteetilistel kaalutlustel. Kõik, mis teeb ühe koera väljanägemise poolest taksiks, on loodud teenima tööd, mida see tõug algupäraselt tegema on pidanud. Taksi lontis kõrvad kaitsevad maa all tema kuulmekäiku mulla ja muu ülemäärase eest. Väikesed silmad ei ole mitte ainult ilusad vaid vigastuste eest paremini kaitstud. Nende parasjagu lühikesed jalad peavad lubama tal mugavalt kitsastes urgudes liikuda aga ka metsa all looma taga ajada või haavatud ulukit otsida olemata iseenda raskusest või ülemäärasest madalusest takistatud. Nii lühi- kui karmikarvalise taksi karv peab olema jäik, tihe ja liibuv, et kaitsta neid ilmastikuolude eest ja pikakarvaliste karv sile ja siidjas, et mitte koguda karvadesse lund, oksi ja muud loodust. Nii võib iga taksi välimust iseloomustava joone kohta välja tuua põhjenduse, miks see justnimelt selline olema peab, nagu standardis ehk rahvusvaheliselt tunnustatud ideaalse tõu esindaja kirjelduses kirjas. 

Ent see, mis teeb taksist taksi, ei ole ainult väline. Ka tema sisu, mis on neile nii palju fänne aga ka kurikuulsust toonud, on lahutamatu osa selle tõu olemusest mida on samuti eelkõige vorminud nende algne eesmärk. Taks on jahikoer, kes peab suutma töötada peremehest eemal. See tähendab ühtlasi, et ta peab suutma iseseisvalt olukorda hinnata ja otsuseid vastu võtta. Mõnikord ta peab ka teadma, et peremehe käsu viivitamatu täitmine ei ole otstarbekas ega isegi mitte ohutu. Koer, kes seisab mägra või metsseaga vastamisi võib saada väga rängalt vigastada, kui ta omaniku märguande peale kanna pealt ümber pöörab ja end minekule asutab. 

Inimesed arvavad tihtipeale, et koer peaks tegema seda, mida inimene tahab, et ta teeks. Taksid teevad üsna järjekindlalt seda, mis on neile kasulik. See, et need kaks asja ühildada, nõuab omanikult natuke teadmisi sellest, kuidas koerad mõtlevad ja maailma näevad ning kiiret taipu ja analüüsivõimet, et oma koerast sammuke ees püsida ja vajadusel kurssi muuta. Taksi karistuste ja valuga õpetada ei ole mitte ainult eetiliselt küsitav vaid ka tulemused ei ole pahatihti need, mida loodetakse- tegemist on ikkagi tõuga kes on pidanud väga karmide vaenlastega rinda pistmisel haiget saades alla andmise asemel õppima oma veast ja otsima järeleandmatult teist teed oma töö lõpule viimiseks.  Seal peitub ka taksi äärmiselt kiire õppimisvõime allikas. Jahikoerale, kes peab ohtlike vastastega, kes oma elu eest võitlevad, vajadusel ka hammas-hamba vastu minema, ei anta kahjuks palju võimalusi vigu teha. Ka teenistuskoertega tegelevad inimesed on kohati hämmingus takside leidlikkusest ja õppimiskiirusest, kui kaalul on midagi, mida ta tahab. Ent püüa vaid panna taksi tegema midagi, mida ta teha ei taha ja seesama leidlikkus ja õppimisvõime rakendatakse kohe eesoleva ülesande vältimiseks. 

Taks on väga kiire koolitama omanikku, kes talle selle võimaluse annab olles samas agar ja kiire õpilane peremehele, kes suudab oma koera veenda, et juurde tulemine ja istumine või muud tegevused, mida keegi oma neljajalgse sõbra juures oluliseks võib pidada, on puhtalt kutsa enda huvides. Taksi jaoks ei ole ega peagi olema „käsk vanem, kui meie.“ See tõug mõtleb, esitab tüütuid küsimusi ja ei kohku tagasi diskussiooni ees, kui talle kellegi seisukoht kuigi veenev ei tundu. 

Nagu juba korduvalt mainitud on jaht lahutamatu osa taksi identiteedist. Nende töö iseloom aitab paremini mõista nende välimusele esitatavaid nõudmisi ja teadmine, kes on need ulukid, kellega ta peab rinda pistma, aitab aru saada nende iseloomu eripäradest. Seda, et taks on koer, kes käib urus, teavad kõik ent tegelikult on tema tööpõld märksa laiem. Lisaks kuivades ja märgades urgudes madistamisele peetakse taksidega edukalt jahti ka suurulukitele nagu hirv, siga ja põder. Taksid töötavad ka hagija kombel kilgates jänese või rebase jäljel, on väga head järelotsingukoerad, vajadusel toovad lastud linnu veest välja ning on ühed vähestest tõugudest kellega võib meil kitsejahti pidada. 

Ent kõik ei pea taksidest väga lugu ja ei saa öelda, et see hinnang oleks täiesti alusetult tekkinud. Takse, kes oma tõule au ei tee, on ilmselt enamik inimesi kohanud. Pahatihti on selle tõu juures probleemiks ülemäärane haukumine, küsitavad kombed ja kuulekus või isegi lausa agressiivsus. Ent nagu ikka tekivad probleemid siis, kui kasvatus ei vasta kasvatatava iseloomule. Väikest ja armsa välimusega masajalgset koerakest võib olla lihtne poputada ja nunnutada, väikese koeralapse südikas haukumine näib äärmiselt naljakas, tema püüdlused endast suurematele liigikaaslastele kohta kätte näidata ja oma inimesi võõraste eest kaitsta paistavad igati tunnustust väärivad. Ent selle väikese pakendi sees on väga aktiivne tugeva iseloomuga häälekas jahikoer, kes ei karda endast suuremat vaenlast ega kõhkle temaga vastamisi seistes ka hambaid kasutusele võtmast. Andes talle loa, olgugi või vaikiva, iga heli või nähtuse peale häält tõsta, täidab ta oma ülesannet üha suurema veendumusega. Julgustades või lubades tal iseend julgustada inimeste ja koerte suhtes tigedaks või tõrjuvat hoiakut võttes, annad rohelise tule tulevastele agressiooniprobleemidele võõraste koerte ja inimeste suhtes. Lubades koerale kõike, hakkab ta oma parema äranägemise järgi varsti oma inimestele üht-teist keelama. 

Aktiivsus, mis on kohane jahikoerale, kes peab suutma terve päev metsas, vees ja maa all saaki otsida, püüda ja tuua, vajab rakendust ka sellise taksi puhul, kes oma eluajal kunagi jahile ei satu. Igavus ja rakenduseta energia on suurepäraseks kütuseks kõikvõimalikele käitumistele, mida inimesed probleemseks peavad. Taksi liikumisvajadus ei piirdu igapäevaselt paari veerandtunnise tiiruga rihma otsas. Taks vajab vähemalt 3-4 korda nädalas pikemaid jalutuskäike kus ta saab joostes kulutada oma füüsilist energiat ning ringi nuuskides pisut rakendust ka kõrvade vahele. Rihmast vaba liikumine vahelduval maastikul on kõige parem viis taksile füüsilist koormust anda ent sobivad ka muud lahendused. Taksid on tihti lisaks jalutuskäikudele agarad kaaslased ka jooksuretkedel, rulluisutamas ja ratta kõrval ning õige õpetamise ja sotsialiseerimisega koerad peavad lugu pallimängudest ja jooksu-maadlusmängudest neljajalgsete sõpradega. Kui omanikul jagub huvi ja pealehakkamist võib proovida ka mõne koeraspordi- või jahialaga tegelemist. Vaatamata oma madalale ehitusele on taksid agilityrajal üllatavalt osavad, võivad olla väga agarad õpilased kuulekuse trennides, õpivad rõõmuga kõikvõimalikke trikke ning on sõna otseses mõttes loodud kunstliku verejälje ja urutrennide jaoks. Ükskõik mil moel aga kindlasti on vaja leida iga taksi sees elavale aktiivsele jahikoerale piisavalt tegevust, et tal ei tekiks vajadust sellele ise rakendust leidma hakata. 

Kui tuleb juttu taksidest ja füüsilisest koormusest siis tuleb tihti teemaks takside selg ja kuidas aktiivne liikumine võib selle tervist mõjutada. Kõik jutud sellest, et taksiga rohkem, kui N kilomeetrit päevas jalutamine tekitab riski tema seljale, tasub rahulikult kõrvust mööda lasta. Pigem võiks võtta eesmärgiks, et taksiga PEAB jalutama vähemalt N kilomeetrit päevas ning just selleks, et tema tervist hoida! 

Takside seljaprobleemid on keeruline teema. Praeguseks on teada, et haigusel, mis taksidel tihti halvatust põhjustab, on geneetiline taust ent kuidas ja mil määral see pärandub, ei oska tänasel päeval keegi öelda. Küll aga on lisaks pärilikkusele ka muid riskifaktoreid, mis selle haiguse avaldumist mõjutavad mille hulgas on anatoomia kõrval olulisel kohal füüsiline vorm. Koer, kes saab piisavalt liikuda, on suurema tõenäosusega vaba lisakilodest ning paremas lihasvormis mille puhul on selgroog paremini toetatud. Samuti on koerad, kes saab piisavalt erineval maastikul või erinevatel pindadel liikuda, suurem kehatunnetus mis aitab vältida traumasid mis võib selgroos olevale probleemsele kohale olla „kõrs mis murdis kaameli selja.“ 

autor: Jaana Aadamsoo

Standard

TAKS (DACHSHUND)

Kinnitatud FCI: 13.03.2001 

PÄRITOLU: Saksamaa 

KASUTUS: Jahikoer maa peal ja all. 

F.C.1. KLASSIFIKATSI00N: Rühm 4 Taksid 

Töökatsetega. 

LÜHIKENE AJALOOLINE ÜLEVAADE: Taks, ka taksikoeraks või mägrikuks kutsutud, on tuntud juba keskajast. Brakkidest aretati edasi sellised koerad, kes olid eriti sobivad maa-aluseks jahiks. Niisugustest madalajalgsetest koertest kristalliseerus välja taks, kes on tuntud kui üks kõige mitmekülgsem jahikoeratõug. Ņą näitab suurepäraseid tulemusi ka maapealsetes katsetes, nii ajujahil, üles ajamisel kui ka verejäljes. Vanim takside aretusühing on Deutsche Teckelklub 1888 eV. Takse on aastakümnete jooksul aretatud kolmes erinevas suuruses (taks, kääbustaks, küülikutaks) ja kolmes erinevas karvatüübis (lühikarvaline, karmikarvaline ja pikakarvaline). 

ÜLDMULJE: Madalajalgne, lühikestel jalgadel pika, kuid kompaktse kehakujuga, väga lihaseline, uljalt väljakutsuva peahoiakuga ja tähelepaneliku ilmega. Välimikus avaldub sugupooletüüp. Pika kerega võrreldes lühikestest jalgadest hoolimata on väga liikuv ja väle. 

OLULISED PROPORTSIOONID: Turjakõrgusest umbes ühe kolmandiku pikkuste jalgade korral peaks ka kerepikkus olema turjakõrgusega harmoonias, umbes 1 suhtes 1,7 kuni 1,8-le. 

KÄITUMINE/ISELOOM: Olemuselt sõbralik, mingil juhul mitte pelglik ega agressiivne, tasakaaluststud temperamendiga. Hasartne, visa, terava haistmisega ja väle jahikoer. 

PEA: Piklik, nii pealt- kui külgvaates ühtlaselt ninapeegli suunas ahenev, samas mitte terav. Kulmukaared on selgelt väljendunud. Nina kõhr ja tipp on pikad ning kitsad. 

PEAPIIRKOND:
Kolju: Üsna lame, vähehaaval kumeraks ninaseljaks üleminev. 
Üleminek laubalt koonule: Ainult vaevumärgatav. 

NÄOPIIRKOND: 
Ninapeegel : Hästi arenenud. 
Koon : Pikk, piisava laiusega ja jõuline. Kaugele ulatuv ja kuni silmade tasemeni avanev. 
Lõuad/hambad :Tugevalt arenenud üla- ja alalõuad. Käärhambumus, korrapärane ja täielikult sulguv. ldeaalne on täiskompleksne 42 hambaga hambavalem, tugevate, omavahel täpselt haakuvate kihvadega. 
Mokad : Tihkelt liibuvad, alalõuga hästi katvad. 
Silmad : Keskmise suurusega, ovaalsed, hästi laia asetusega, selge, energilise ja samas sõbraliku ilmega, mitte aga teravapilgulised. Värvilt säravad tumepunakaspruunist kuni mustjaspruunini igat värvust koertel. Arlekiinkoertel on klaas-, kala- või pärlsilmad ebasoovitavad, kuigi lubatud. Kõrvad : Kõrgele, mitte aga liiga ette kinnitunud, piisava, kuid mitte ülemäärase pikkusega, ümaraservalised, liikuvad, eesmise servaga põskedele liibuvad. 

KAEL: Piisava pikkusega, lihaseline; tihedalt liibuv kaelanahk; kergelt kaarduv kukal, vaba ja kõrge asetusega. 

KERE 
Ülajoon : Kulgeb harmooniliselt kuklast kuni kergelt laskuva laudjani. Turi : Selgelt väljendunud. 
Selg : Kõrgest turjast alates kulgeb piki rinnalülisid edasi sirgelt või veidi tahasuunas laskuvalt. Tugev ja hästi lihaseline. Nimme(lanne) : Tugevalt lihastunud, piisava pikkusega. 
Laudjas : Lai ja piisava pikkusega, kergelt laskuv. 
Rindkere : Rinnakuluu on hästi väljendunud ja nii selgelt etteulatuv, et selle mõlemal küljel moodustuvad kerged süvendid. Rinnakorv on eestvaates ovaalne, pealt- ja külgvaates väga ruumikas, kaugele taha ulatuvate roietega, võimaldamaks südame ja kopsude täielikku väljaarengut. Labaluu ja õlavarreluu õige pikkuse ning nurkade korral varjab esijäse külgvaates rinnajoone sügavaima punkti. 
Alaioon ia kõht: Veidi tõusev. 

SABA: Mitte liiga kõrge asetusega, seljajoone pikendusena kantud. Saba viimase kolmandiku osas on lubatud vaevumärgatav kaardumine. 

JÄSEMED 

ESIJÄSEMED : 
Üldine : Tugevate lihastega, heade nurkadega; eestvaates kuivad, sirge seisuga esijalad on tugevaluulised ja otse ette suunatud käppadega. 
Õląd : Plastiliste lihasega. Pikk, tahasuunas kaldu labaluu liibub tihedalt rindkerele. 
Õlavarred : Labaluudega sama pikad ja asetsevad nendega ligikaudu täisnurga ąll, tugevaluulised ja hästi lihaselised, liibuvad roietele, kuid on vabad ja liikuvad. 
Küünarnukid : Mitte sisse- ega välja pöördunud. 
Küünarvarred : Lühikesed, siiski nii pikad, et koera jala pikkus moodustab umbes ühe kolmandiku turjakõrgusest. Võimalikult sirged. 
Randmeliigesed : Randmeliigesed asetsevad teineteisele veidi lähemal kui õlaliigesed. 
Kämblad : Külgvaates ei tohi kämblad olla püstised ega ka ettesuunas läbivajunud. 
Esikäpad : Varbad on tihedalt kooshoidvad, hästi kumerad, tugevate, vastupidavate, hästi polsterdatud padjanditega ja lühikeste, tugevate küüntega. Viies varvas, millel küll funktsioon puudub, ei tohi olla eemaldatud. 

TAGAJÄSEMED:
Üldine : Hästi lihaselised, esijäsemetega sobivas proportsioonis. Põlve- ja kannaliigesed on hästi nurgitunud, tagajalad paralleelsed, mitte kitsa ega laia asetusega. 
Reied : Peavad olema hea pikkusega ja tugevalt lihastunud. 
Põlveliigesed : Laiad ja tugevad silmatorkavate nurkadega. 
Sääred : Lühikesed, reitega ligikaudu täisnurga ąll asetsevad, hästi lihaselised. 
Kannaliigesed : Tugevalt soonelised ja kuivad. 
Pöiad : Suhteliselt pikad, sääre suhtes liikuvad ja veidi ettepoole kaldus. 
Tagakäpad : Neli tihedalt kooshoidvat, hästi kumerdunud varvast. Toetuvad täielikult tugevatele padjanditele. 

LIIKUMINE: Liikumine peab olema ruumikas, sujuv ja hoogne, pika, maapinnalähedase esisammuga, tugeva tõukega ja mõjuma kergelt nõtkuvana seljajoones. Saba peab seejuures veidi laskudes jälgima harmoonilist seljajoone pikendust. Esi- ja tagajalad liiguvad paralleelselt. 

NAHK: Tihedalt liibuv.  

KARVKATE 

LÜHIKARVALINE 
KARV : Lühike, tihe, läikiv, siledalt liibuv, tugev ja kõva, ilma mingite karvutute aladeta. 
SABA : Peene, tiheda, kuid mitte liiga rikkaliku karvaga. Veidi pikem okaskarv alaküljel pole viga. 
VÄRVUS: a) Ühevärvilised : punane, punakaskollane, kolane, kõk need koos musta okkaga või ilma. Seejuures on puhas värvus eelistatum ja punane väärtuslikum punakaskollase ja kollasega võrreldes. Ka tugeva musta looriga koerad kuuluvad siia, mitte muude värvuste juurde. Valge on ebasoovitav, kuid üksikud valged täpid ei ole diskvalifitseerivad. Ninapeegel ja küüned on mustad; punakaspruunid on samuti lubatud, kuid ebasoovitavad. 
b) Kahevärvilised : sügavmust või pruun, mõlåmad roostepruunide või kollaste märgistega (piirdega) silmade kohal, koonu külgedel ja alamokkadel, kõrvade sisekülgedel, eesrinnal, jalgade sise- ja väliskülgedel, käppadel, pärapiirkonnas ning sellest edasi kolmandiku kuni pooleni saba alaküljest. Ninapeegel ja küüned on mustadel koertel mustad, pruunidel koertel pruunid. Valge on ebasoovitav, kuid üksikud väikesed täpid ei ole diskvalifitseerivad. Liiga tugevalt laialiulatuv piirdemärgis on ebasoovitav. 
c) Laigulised (arlekiinid, tiigrikarva) : Põhivärviks on alati tume värv (must, punane või hall). Soovitavad on korrapäratud hallid või ka beezid laigud (ebasoovitavad on suured plekid). Ei tume ega hele värv tohi ülekaalus olla. Tiigrikarva taksi värvus on punane või kollane tumeda vöödilisusega. Ninapeegel ja küüned on samasugused nagu ühe- ja kahevärvilistel. 

KARMIKARVALINE 
KARV : Kogu keha on koonu, kulmukaari ja kõrvu välja arvates, kaetud aluskarvaga läbikasvanud, ühtlaselt katva, tiheda, traatja kattekarvaga. Koonul moodustub selgelt väljendunud habe. Kulmud on tihedad. Kõrvadel on karv lühem kui kehal, peaaegu sile. Saba on kaetud ühtlase, tihedalt liibuva karvaga. 
VÄRVUS : Peamiselt hele kuni tume uluki (metssea) värv või ka kuluheinavärv. Edasi kehtivad lühikarvalise ąll punktides ą) kuni c) kirjeldatud värvused. 

PIKAKARVALINE 
KARV : Alusvillaga varustatud sile, läikiv karv, kerel liibuv, pikem kaela ąll ja kere alaosas, rippuv kõrvadel, moodustab jalgade tagakülgedel märgatava karvastuse (lipud), saavutab īmą suurima pikkuse saba alaosas ning moodustab seal täieliku vimpli. 
VÄRVUS : Nagu lühikarvalise juures a) kuni c) all kirjeldatud. 

SUURUS JA KEHAKAAL 
Taks : Rinnaümbermõõt üle 35 cm. Kehakaalu ülempiir umbes 9 kg. 
Kääbustaks : Rinnaümbermõõt üle 30 kuni 35 cm, vanuses vähemalt 15 kuud. 
Küülikutaks : Rinnaümbermõõt kuni 30 cm vanuses vähemalt 15 kuud. 

VEAD: 
Kõiki kõrvalekaldeid eeltoodust tuleb lugeda vigadeks, mille aste sõltub otseselt kõrvalekalde ulatusest. Kolmandad purihambad (M3) jäävad hindamisel tähelepanuta. Kahe esimese eespurihamba (PM1) puudumist ei hinnata veaks. Viga on ühe teise eespurihamba (PM2) puudumine, kui peale PM rohkem ühtegi hammast ei puudu, niisamuti ka kõrvalekalle korrektselt sulguvast käärhambumusest, nagu nt otsehambumus. 

RASKED VEAD: 
Kõhetu, kõrgejalgne või maalähedane kehaehitus. 
Hamba puudumised, mis ei ole loetletud diskvalifitseerivate vigade all. 
Klaassilmad teistel värvustel kui arlekiinidel. 
Teravatipulised, väga voldilised kõrvad. 
Turjast allarippuv kere. 
Nõgus selg, küürus selg. 
Nõrk nimmepartii. 
Tugevalt tagakõrge koer (ristluu on turjast kõrgemal). 
Liiga nõrk rinnakorv. 
Hurdalikult ülestõmmatud kube.
Puudulikud esi- ja tagajalgade nurgad. 
Kitsad, kehva lihastikuga tagajäsemed. 
X- või O-jalgne seis. 
Sissepoole või liiga tugevalt väljapoole pööratud käpad. 
Harali varbad. 
Raskepärane, kohmakas, paterdav käik. 

KARVKATE: 
Lühikarvaline taks:
Liiga peen, õhuke karv; karvutud ąląd kõrvadel (nahkkõrvad), muud karvutud alad. 
Liiga jäme, pikk karv. 
Harjassaba. 
Osaliselt või kogu pikkuses karvutu saba. 

Karmikarvaline taks 
Pehme karv, nii lühike kui pikk. 
Pikk, erinevas suunas kerest eemaleturritav karv. Lokiline või laines karv. 
Pehme karv peas. 
Vimpelsaba. 
Puuduv habe. 
Puuduv alusvill. 
Lühikarvalisus.  

Pikakarvaline taks 
Kogu kerel ühepikkune karv.
Laineline või sakris karv. 
Sabavimpli puudumine. 
Kõrvadel üleulatuva karva puudumine. 
Lühikarvalisus. 
Selgelt lahknev karv seljal. 
Liiga pikk karv varvaste vahel. 

DISKVALIFITSEERIVAD VEAD
Väga arglik või agressiivne käitumine. 
Üle-, ala- või malehambumus. 
Alumiste kihvade väärasendid Ühe või enama kihva või ühe või enama lõikehamba puudumine. 
Teiste eespurihammaste või purihammaste puudumine peale: ülalnimetatud kaks PM1 või üks PM2 ja arvestamata M3. Alaarenenud rind. 
lgasugused sabavead. 
Väga lõdvad õlad. 
Läbivajunud randmed. 
Must värvus ilma piirdeta; valge värv piirdega võ ilma. Kõik teised värvuste all nimetamata värvused. 

Märkus : lsastel peab olema kaks nähtavalt normaalselt arenenud ja täielikult munandikotti laskunud munandit. 

 

Maret Kärdi tõlge 
saksakeelsest originaalist oktoober 2001, 
heaks kiidetud EKL juhatuses, veebruar 2003 protokoll nr 1.