Kes on taks?

Takse nähakse erinevatest perspektiividest- kelle jaoks armas lontkõrv, mõne inimese arvates ülitaibukas vandersell, osadele asendamatu jahipartner ent vahel hoopis agressiivne murdjakoer ja kisakõri. Tõttöelda on taks kõike seda. Kõik oleneb vaatenurgast. 

Takside välimuse mitmekülgsusest annab tunnistust juba see, et selle ühe tõu sees on tegelikult 9 tõugu ehk täpsemalt tõu variatsiooni. Iga taksihuviline saab valida endale sobiliku karvatüübi, lühikese-, pika- või karmikarvalise, ning igast karvatüübist omakorda endale meelepärase suuruse- standard-, kääbus- või küülikutaksi. 

Karvatüüp on kõige ilmselgem erinevus. Lühikarvaline taks on üle keha lühikese liibuva karvaga ning enamasti tutvustamist ei vaja. Enamikule on tuttav ka pikakarvaline taks kelle nägu on küll sile ent kere ehib sile aluskarvaga pikk karv. Meil vähem levinud on karmikarvalised taksid, kelle traatjas aluskarvaga kasukas on kehal küll lühike kuid moodustab koonul habeme ning selgelt väljendunud kulmud.  

Suuruste vahet tehakse taksidel erinevalt teistest tõugudes rinnakorvi ümbermõõdu järgi ning ülempiiri seatakse kaaluga. Küülikutaks on rinnaümbermõõdult kuni 30 cm, kääbustaks 30-35 cm ning standardtaks on rinnaümbermõõdult suurem, kui 35 cm ning kaalu poolest umbes 9 kg. 

Taksi välimus ei ole kujunenud selliseks, nagu ta on, juhuslikult või esteetilistel kaalutlustel. Kõik, mis teeb ühe koera väljanägemise poolest taksiks, on loodud teenima tööd, mida see tõug algupäraselt tegema on pidanud. Taksi lontis kõrvad kaitsevad maa all tema kuulmekäiku mulla ja muu ülemäärase eest. Väikesed silmad ei ole mitte ainult ilusad vaid vigastuste eest paremini kaitstud. Nende parasjagu lühikesed jalad peavad lubama tal mugavalt kitsastes urgudes liikuda aga ka metsa all looma taga ajada või haavatud ulukit otsida olemata iseenda raskusest või ülemäärasest madalusest takistatud. Nii lühi- kui karmikarvalise taksi karv peab olema jäik, tihe ja liibuv, et kaitsta neid ilmastikuolude eest ja pikakarvaliste karv sile ja siidjas, et mitte koguda karvadesse lund, oksi ja muud loodust. Nii võib iga taksi välimust iseloomustava joone kohta välja tuua põhjenduse, miks see justnimelt selline olema peab, nagu standardis ehk rahvusvaheliselt tunnustatud ideaalse tõu esindaja kirjelduses kirjas. 

Ent see, mis teeb taksist taksi, ei ole ainult väline. Ka tema sisu, mis on neile nii palju fänne aga ka kurikuulsust toonud, on lahutamatu osa selle tõu olemusest mida on samuti eelkõige vorminud nende algne eesmärk. Taks on jahikoer, kes peab suutma töötada peremehest eemal. See tähendab ühtlasi, et ta peab suutma iseseisvalt olukorda hinnata ja otsuseid vastu võtta. Mõnikord ta peab ka teadma, et peremehe käsu viivitamatu täitmine ei ole otstarbekas ega isegi mitte ohutu. Koer, kes seisab mägra või metsseaga vastamisi võib saada väga rängalt vigastada, kui ta omaniku märguande peale kanna pealt ümber pöörab ja end minekule asutab. 

Inimesed arvavad tihtipeale, et koer peaks tegema seda, mida inimene tahab, et ta teeks. Taksid teevad üsna järjekindlalt seda, mis on neile kasulik. See, et need kaks asja ühildada, nõuab omanikult natuke teadmisi sellest, kuidas koerad mõtlevad ja maailma näevad ning kiiret taipu ja analüüsivõimet, et oma koerast sammuke ees püsida ja vajadusel kurssi muuta. Taksi karistuste ja valuga õpetada ei ole mitte ainult eetiliselt küsitav vaid ka tulemused ei ole pahatihti need, mida loodetakse- tegemist on ikkagi tõuga kes on pidanud väga karmide vaenlastega rinda pistmisel haiget saades alla andmise asemel õppima oma veast ja otsima järeleandmatult teist teed oma töö lõpule viimiseks.  Seal peitub ka taksi äärmiselt kiire õppimisvõime allikas. Jahikoerale, kes peab ohtlike vastastega, kes oma elu eest võitlevad, vajadusel ka hammas-hamba vastu minema, ei anta kahjuks palju võimalusi vigu teha. Ka teenistuskoertega tegelevad inimesed on kohati hämmingus takside leidlikkusest ja õppimiskiirusest, kui kaalul on midagi, mida ta tahab. Ent püüa vaid panna taksi tegema midagi, mida ta teha ei taha ja seesama leidlikkus ja õppimisvõime rakendatakse kohe eesoleva ülesande vältimiseks. 

Taks on väga kiire koolitama omanikku, kes talle selle võimaluse annab olles samas agar ja kiire õpilane peremehele, kes suudab oma koera veenda, et juurde tulemine ja istumine või muud tegevused, mida keegi oma neljajalgse sõbra juures oluliseks võib pidada, on puhtalt kutsa enda huvides. Taksi jaoks ei ole ega peagi olema „käsk vanem, kui meie.“ See tõug mõtleb, esitab tüütuid küsimusi ja ei kohku tagasi diskussiooni ees, kui talle kellegi seisukoht kuigi veenev ei tundu. 

Nagu juba korduvalt mainitud on jaht lahutamatu osa taksi identiteedist. Nende töö iseloom aitab paremini mõista nende välimusele esitatavaid nõudmisi ja teadmine, kes on need ulukid, kellega ta peab rinda pistma, aitab aru saada nende iseloomu eripäradest. Seda, et taks on koer, kes käib urus, teavad kõik ent tegelikult on tema tööpõld märksa laiem. Lisaks kuivades ja märgades urgudes madistamisele peetakse taksidega edukalt jahti ka suurulukitele nagu hirv, siga ja põder. Taksid töötavad ka hagija kombel kilgates jänese või rebase jäljel, on väga head järelotsingukoerad, vajadusel toovad lastud linnu veest välja ning on ühed vähestest tõugudest kellega võib meil kitsejahti pidada. 

Ent kõik ei pea taksidest väga lugu ja ei saa öelda, et see hinnang oleks täiesti alusetult tekkinud. Takse, kes oma tõule au ei tee, on ilmselt enamik inimesi kohanud. Pahatihti on selle tõu juures probleemiks ülemäärane haukumine, küsitavad kombed ja kuulekus või isegi lausa agressiivsus. Ent nagu ikka tekivad probleemid siis, kui kasvatus ei vasta kasvatatava iseloomule. Väikest ja armsa välimusega masajalgset koerakest võib olla lihtne poputada ja nunnutada, väikese koeralapse südikas haukumine näib äärmiselt naljakas, tema püüdlused endast suurematele liigikaaslastele kohta kätte näidata ja oma inimesi võõraste eest kaitsta paistavad igati tunnustust väärivad. Ent selle väikese pakendi sees on väga aktiivne tugeva iseloomuga häälekas jahikoer, kes ei karda endast suuremat vaenlast ega kõhkle temaga vastamisi seistes ka hambaid kasutusele võtmast. Andes talle loa, olgugi või vaikiva, iga heli või nähtuse peale häält tõsta, täidab ta oma ülesannet üha suurema veendumusega. Julgustades või lubades tal iseend julgustada inimeste ja koerte suhtes tigedaks või tõrjuvat hoiakut võttes, annad rohelise tule tulevastele agressiooniprobleemidele võõraste koerte ja inimeste suhtes. Lubades koerale kõike, hakkab ta oma parema äranägemise järgi varsti oma inimestele üht-teist keelama. 

Aktiivsus, mis on kohane jahikoerale, kes peab suutma terve päev metsas, vees ja maa all saaki otsida, püüda ja tuua, vajab rakendust ka sellise taksi puhul, kes oma eluajal kunagi jahile ei satu. Igavus ja rakenduseta energia on suurepäraseks kütuseks kõikvõimalikele käitumistele, mida inimesed probleemseks peavad. Taksi liikumisvajadus ei piirdu igapäevaselt paari veerandtunnise tiiruga rihma otsas. Taks vajab vähemalt 3-4 korda nädalas pikemaid jalutuskäike kus ta saab joostes kulutada oma füüsilist energiat ning ringi nuuskides pisut rakendust ka kõrvade vahele. Rihmast vaba liikumine vahelduval maastikul on kõige parem viis taksile füüsilist koormust anda ent sobivad ka muud lahendused. Taksid on tihti lisaks jalutuskäikudele agarad kaaslased ka jooksuretkedel, rulluisutamas ja ratta kõrval ning õige õpetamise ja sotsialiseerimisega koerad peavad lugu pallimängudest ja jooksu-maadlusmängudest neljajalgsete sõpradega. Kui omanikul jagub huvi ja pealehakkamist võib proovida ka mõne koeraspordi- või jahialaga tegelemist. Vaatamata oma madalale ehitusele on taksid agilityrajal üllatavalt osavad, võivad olla väga agarad õpilased kuulekuse trennides, õpivad rõõmuga kõikvõimalikke trikke ning on sõna otseses mõttes loodud kunstliku verejälje ja urutrennide jaoks. Ükskõik mil moel aga kindlasti on vaja leida iga taksi sees elavale aktiivsele jahikoerale piisavalt tegevust, et tal ei tekiks vajadust sellele ise rakendust leidma hakata. 

Kui tuleb juttu taksidest ja füüsilisest koormusest siis tuleb tihti teemaks takside selg ja kuidas aktiivne liikumine võib selle tervist mõjutada. Kõik jutud sellest, et taksiga rohkem, kui N kilomeetrit päevas jalutamine tekitab riski tema seljale, tasub rahulikult kõrvust mööda lasta. Pigem võiks võtta eesmärgiks, et taksiga PEAB jalutama vähemalt N kilomeetrit päevas ning just selleks, et tema tervist hoida! 

Takside seljaprobleemid on keeruline teema. Praeguseks on teada, et haigusel, mis taksidel tihti halvatust põhjustab, on geneetiline taust ent kuidas ja mil määral see pärandub, ei oska tänasel päeval keegi öelda. Küll aga on lisaks pärilikkusele ka muid riskifaktoreid, mis selle haiguse avaldumist mõjutavad mille hulgas on anatoomia kõrval olulisel kohal füüsiline vorm. Koer, kes saab piisavalt liikuda, on suurema tõenäosusega vaba lisakilodest ning paremas lihasvormis mille puhul on selgroog paremini toetatud. Samuti on koerad, kes saab piisavalt erineval maastikul või erinevatel pindadel liikuda, suurem kehatunnetus mis aitab vältida traumasid mis võib selgroos olevale probleemsele kohale olla „kõrs mis murdis kaameli selja.“ 

autor: Jaana Aadamsoo